Suur mungalill
Rahvasuus kressina tuntud iludus on hinnatud vitamiinirikka maitse-, ravim- ja ilutaimena. Teated Lõuna-Ameerikast Boliiviast ja Kolumbiast pärit suure mungalille kultuuristamisest on mõneti vastuolulised. Arvatavasti levis mungalill Euroopas 16.–17. sajandil ja sattus ka Eestisse munkade vahendusel, kes teda kloostriaedades kasvatasid kui lillekultuuri, ravitoimelist salatitaime ning viinamäetigude söödataime.
Üheaastane rohttaim moodustab kompaktse maapinda hästi katva 40–60 cm kõrguse laiuva puhmiku. Sooja ja valguselembene, ei talu mungalill kuivust ega liigkastmist. Ta kasvab peenral ja amplis, aga ei taha ümberistutamist. Õied on kollased, oranžid, punased või kirjud, mungalill õitseb juunist öökülmadeni.
Lõuna-Ameerikas ja Vahemeremaades on mungalill hinnatud toidutaim. Toiduks ja selle kaunistamiseks tarvitatakse nii lehti, õisi kui ka seemneid, mis oma terava kõrvetava maitsega meenutab kress-salatit. Mungalillele omase mädarõika ning sinepi vahepealse maitse- ja lõhnabuketi annavad tropeoliin (glükosiid) ja eeterlikud õlid. Taime süüakse nii toorelt kui marineeritult (õienupud). Lehed ja seemned asendavad aedviljade hapendamisel nii mädarõigast kui sinepiseemneid.
Mungalillest on abi taimekaitses: rohelise meelega aiapidajad saavad temast abi lehetäide peletamisel. Kuivanud lehepuru parandab porgandite ja kartulite säilivust.
Mungalill ehk kress oli Friedebert Tuglase suur lemmik: ta külvas ja jälgis lillekeste sirgumist igal kevadel ja suvel tingimata ise. Niisamuti on mungalille lõõm kohal Underi luule koduaia kirjeldustes – võiks ka öelda, et tegemist on selle maja vapilillega.
Vaata mungalille kohta ka Koigi mõisa kodulehte.
Teabeallikaid
- A. Haarpaintner, 2004. Minu aiaparadiis. Kaunis lõhnaaed. Tormikiri
- M. Laane, 2005. Iluaianduse käsiraamat. Tallinn: Varrak
- U. Laansoo, 2005. Mungalill (kress)
- T. Niiberg, 2010. Maitsvad lilled. Maalehe Raamat
- M. Toom, 2001. Mungalill on kaunis ja kasulik. Terviseleht