Harilik sirel
Marie Underi ja Artur Adsoni aiast on siiani säilinud vana sirel – Underi luuletusest „Hüvastijätt“:
Ju sireli siniseid tähti
on anastand tuuled ja põrm,
kuid rooside kuumi lehti
võõral müüril veel silitab sõrm.
Sgk: õlipuulised (Oleaceae)
Õlipuuliste sugukonnast pärit sirel, mille suurim levikuala on Ida-Aasias (Hiinas), jõudis Konstatinoopoli kaudu Euroopasse 1565. aastal. Saksa keisririigi saadiku toodud seeme läks Viinis kasvama ja hakkas õitsema 1589. aastal. Algul türgi leedri nime all levis sirel kiiresti teistesse Kesk- ja Lõuna-Euroopa linnadesse. Valget sirelit mainitakse esimest korda 1613, selle täidisõielist vormi kirjeldati 1823.
Sireli nimi (Syrinx) tähendab ladina ja kreeka keeles toru- või vilepilli ja tuleb nümf Syrina nimest, kes Paani käest pääsemiseks muudeti õitsvaks sirelipõõsaks.
Eestis laialt levinud valge standardsordi „Madame Lemoine“ aretas Nancys prantslane Victor Lemoine koos pojaga (1890). Enamik nende aretatud sortidest on kõrgelt hinnatud ka täna. „Mme Lemoine“ on külmakindel sort, mis vajab päikselist kohta või poolvarju, talub kärpimist ja õitseb paremini viljakal mullal. Sirel sobib linnahaljastusse tolmu ja gaaside sidujana.
Sirelipuidust on tehtud puulõikeid ja mööblit; õitest lõhnaõli, lehtedest rohelist värvi, lehti ja õisi on kasutatud rahvameditsiinis. Sirel on ka hea meetaim.
Tavalise taluaiapõõsana märgib ta looduses kunagisi talukohti. Tema ainus Eesti sugulane on harilik saar.
Teabeallikaid
- V. Kalva, 1988. Sirelid. Tallinn: Valgus
- U. Laansoo, 2010. Sirelid ja iluõunapuud. Eesti Päevaleht, 8. juuni
- U. Laansoo, 2008. Sirel – uimastav lõhnaga aiakaunitar. Eesti Päevaleht, 17. juuni
- E. Laas, 1987. Dendroloogia. Tallinn: Valgus
- K. Roht, 2012. 90 tavalisemat võõrpuittaime. Tartu: Atlex
- G. Vilbaste, 1993. Eesti taimenimetused. Emakeele Seltsi Toimetised nr 20(67). Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia, lk 611