Mutt

Tumeda karvakattega kuni 16 cm pikkune pisiimetaja mutt kuulub koos siilide ja karihiirtega samasse putuktoiduliste seltsi. Ta elutseb nii avamaastikul, lehtmetsades kui ka koduaedades. Põhiosa oma elust veedab mutt kuni 1 m sügavusel murukamara all. Ta on selleks hästi kohastunud. Esijäsemed on arenenud tugevateks „labidateks“, mille abil mutt kaevab mitme tuhande ruutmeetrini ulatuva urgude süsteemi. Kaevamisel tekkiva üleliigse mulla pressib ta maapinnale – need ongi mutimullahunnikud.

Tema silmad on taandarenenud, kuid teised meeled – kompamine, haistmine ja kuulmine – on suurepärased. Mutt patrullib regulaarselt urgudes ja toitub sinna sattunud selgrootutest. Talvekskogub ta sügavamasse sahvrisse ka talvevarudeks vihmausse. Kevadel sünnib mutil 4–5 poega, kes lahkuvad pesakambrist suve keskel ja hakkavad endale uusi pesaterritooriume otsima. Mutt võib vajadusel ujuda ja maa peal ringi joosta – näiteks asustada jõetaguseid alasid või ületada sõiduteed. Maapinnal on ta kerge saak röövlindudele, rebastele ja kassidele.

Muttide peletamiseks aiast on mutikäikudesse topitud harilikku rassi lehti ning istutatud aeda aedruuditaimi. Mutte on karusnaha tõttu ka arvukalt kütitud. Seni on muttide ja inimeste vastasseisus mutt peale jäänud.