Südajalehine bergeenia

Sgk: kivirikulised (Saxifragaceae)

Altai ja Mongoolia alpiniitudelt ning Siberist pärit perekonna levinumad liigid on südajalehine bergeenia (B. cordifolia) ja kahelehine (paksuleheline) bergeenia (B. crassifolia) ning nende sordid. Ametlikult on bergeenia aiataim alates 1779, Eestis 1931. aastast. Teaduslik nimi on pandud saksa botaaniku ja arsti Karl August von Bergeni (1704–1759) auks. Inglise keeles elevanditaim (elephant plant) või elevandikõrv (elephant-ears), on ta meil tuntud ka badaanina.

Pikaealine, talvekindel püsik kasvab peenral ja edukalt ka suurte puude juurtel, eelistab poolvarju, ihaldab rammusat ja alaliselt märga mulda. Suured nahkjad lehed on igihaljad ning värvuvad sügisel punaseks. Vanad lehed säilivad suure parkainete sisalduse tõttu 4–5 aastat. Roosad, lillakad pikema varrega (kännasõisikud) õitsevad aprillis-mais. Taime paljundatakse jagamise, pistikute või seemnete abil.

Bergeeniat on kasutatud ravimtaimena ja värvi tootmiseks ning parkainete sisalduse tõttu naha parkimiseks: parkainete sisaldus selle taime lehtedes on neli korda suurem kui tammekoores. Loodusliku leviku alal tehakse kahelehise bergeenia talvitunud üle kolme aasta vanustest lehtedest tervistava toimega teed.

Perekonna mõned liigid on looduskaitse all.

* Põlva talurahvamuuseumis on hoiul Vanda Juhansoo maal oma koduaia bergeeniatest Valgemetsas.