Mägisibul

Sgk: paksulehelised (Crassulaceae)

Looduslikult kasvab rahvasuus ka kiviroosina tuntud mägisibul Euroopa ja Aasia mäestikes Kaukaasias ja Balkanimail, Kesk- ja Lääne-Aafrikas. Välimuselt sibulaga sarnaneva taime perekonna ladinakeelne nimetus tähendab „alati elus“.

Ilutaimena kasvatamine hoogustus 19. sajandi teisel poolel, nüüdseks on aretatud üle 3000 sordi. Vähenõudlikud pikaealised püsikud vajavad päikeselist kasvukohta, enamasti kuiva ja toitainevaest (liiv)mulda. Taluvad hästi kuivust, sest lihakad lehed koguvad vett ja toitaineid varuks, karvad ja võrgud aitavad niiskust kinni hoida. Kastetakse ainult pärast istutamist või pika põua ajal. Kännasjates ebasarikates õied meelitavad aedamesilasi.

Mägiibul paljuneb nn tütarsibulate abil. Keskajal kasutati taime Lääne-Euroopa maades katustel erosiooni ärahoidmiseks, arvati ka, et see kaitseb välgu eest.

Ravimtaim: mahl näiteks ravib põletust nagu aaloe.

Lõuna- ja Kagu-Eestis kasvab liivastes männikutes mägisibulate lähedane sugulane, kaitsealune võsu-liivsibul.

Levinumad liigid Eesti aedades

Katus-mägisibul (S. tectorum): enim kasvatatud mägisibula looduslik liik, mida iseloomustavad suured lehekodarikud (5–14 cm). Lehed on aluselt sageli punakad. Nimi viitab sellele, et plaat- ja/või turbakatusele istutamine kaitses maja uskumuse järgi tulekahjude ja välgu eest. Pärineb Kesk- ja Lõuna-Euroopa mägedest. Metsistunult haruldane.

Marmor-mägisibul (S. marmoreum): kuni kümnesentimeetrised kahevärvilised lehed on varre alusel punakaspruunid, tipus rohelised. Eelistab tavalist aiamulda.

Harilik mägisibul (S. montanum, sün. S helveticum): lehekodarikud 2–4 cm, lehed kleepuvate karvadega. Õied purpurpunased. Pärineb Alpidest, Püreneedest, Karpaatidest.

Võrk(jas)-mägisibul (S. arachnoideum): ladinakeelne liiginimi viitab ämblikule – lehti katvad pikad hõbedased karvad meenutavad ämblikuvõrku. Lehekodariku diameeter on kuni 2 cm. Pärineb Euroopa mägedest.

Aed-mägisibul (S. x hybridum) on koondnimetus erinevate mägisibulaliikide omavahelisele hübriididele. Iseloomulik on lehtede rohelised ääred ja noored karvased lehed (vanemad on siledad). Õied on tumeroosad valgete äärtega.