Harilik murtudsüda

Hõimkond: katteseemnetaimed (Angiospermae), sgk: magunalised (Papaveraceae)

Tavaliselt kasvatatakse harilikku või kaunist (D. formosa) murtudsüdant. Viimane on madalakasvuline ja Soomes tuntud kui „vanaemalill“. Nimi on tekkinud taime õiekrooni südaja kuju alusel ning on üldtuntud kogu maal, ehkki rahvasuus kannab ta lisaks katkimurtud emasüdame, tilgalille, vanapoisi südame, lõhkendsüdame ja külmkinga nime. Ladinakeelne nimi Dicentra tähendab kreeka keeles kahte kannust, mis iseloomustab õite kuju. Liiginimi tähendab silmatorkavat, toretsevat. Saksa keeles tähistab nimi nutvat, inglise keeles veritsevat südant. Päritolumaa rahvas, hiinlased, peavad õit veretilgaga südameks.

Pärit on murtudsüda nimelt Põhja-Hiina, Korea, ka Siberi ja Mandžuuria metsadest, kus kasvab ka mägede nõlvadel 2 km kõrgusel. Lill toodi Hiinast Inglismaale 1816. a. Populaarseks muutus pärast teistkordset „avastamist“, kui tuntud šoti taimeuurija Robert Fortune tõi lille 1847. aastalteistkordselt Inglismaale. Juba 1898. aastal loeti murtudsüdant laialt levinud ja odavaks aiataimeks.

Mitmed rahvad peavad teda omaks. Eestis kasvab murtudsüda 19. sajandist, seda kasvatati sageli ka taluaias. Murtudsüda on väga pikaealine ja praktiliselt hooldusvaba püsik, eelistab poolvarju ja tuulevaikset kohta (murdub tuules!) ning sobib hästi lõikelilleks. Vajab parasniisket ja huumuserikast mulda, talub lupjasisaldavat pinnast. Paljundamine käib kevadel või sügisel jagamise teel.

Vaata: murtudsüda Koigi mõisa kodulehel.