Läiklehine mahoonia

Sgk: kukerpuulised (Berberidaceae)

Mahoonia pärineb Põhja-Ameerikast, kus kasvab alusmetsas parasniisketel kasvukohtadel, mäestikes kuni 2000 m kõrgusel. Euroopasse toodi taim 1823. aastal ning on nüüd levinud üle Euroopa, Eestis alates 1883. aastast.

Läiklehisest mahooniast on aretatud viis sorti, mis erinevad üksteisest kõrguse, õite värvi, lehtede talvevärvi jms poolest. Perekonna nimi Mahoniaon antud iiri päritolu ameerika aedniku ja botaaniku Bernard McMahoni (1775–1816) järgi. Aquifolium tähendab ladina keeles okkalist lehte. Roomav mahoonia on madalam, väiksemate ja jäävalt roheliste lehtedega.

Tihedalt haraline igahaljas põõsas igatseb talveks katmist, kuna kardab kevadpäikest, on aga küllaltki külmakindel ning talub kärpimist. Poolvarjutaimena ei talu tuult ega vanas eas ümberistutamist, ent õitseb päiksepaistelisel kasvukohal paremini. Õitsema ja viljuma hakkab 3–4 aastaselt. Nahkjad ogaliste servadega tumerohelised liitlehed on noorelt punased, sügisel punakaspruunid. Kollased õiekobarad puhkevad mais, sinakasmustad söödavad marjad valmivad septembris. Need on hapud ja värvirikkad. Mahoonia on hea meetaim, seda on kasutatud ka ravimtaimena.

Paljudes Euroopa paikkondades kasvab mahoonia metsistunult looduses. Meil oleks mahoonial suurem tõenäosus metsistuda merelise kliimaga rannikualadel.