Suurkõrv

Putuktoiduline suurkõrv on üks kaheteistkümnest Eesti nahkhiireliigist. Ta on üks meie tavalisemaid nahkhiiri, kes on saanud oma nime ligi poole keha pikkuste kõrvade järgi. Nahkhiire tiibadeks on nahast lennused, mis asuvad sõrmede, kere külgede, tagajäsemete ja saba vahel. Vaatamata mõnele välisele sarnasusele ei ole nad hiirtega lähedases suguluses. Nahkhiired on pikaealised – mõni suurkõrv võib elada üle 30 aasta. Nahkhiired kasutavad pilkases pimeduses orienteerumiseks ja putukate püüdmiseks kajalokatsiooni. Nad häälitsevad ultraheli sagedusel. Heli peegeldub pindadelt tagasi ja aitab ümbritsevat detailselt „näha“. Suurkõrva kuulmine on teistest nahkhiirtest palju parem, mistõttu tema häälitsused on märksa vaiksemad. Suurkõrv elab meil aastaringselt. Suvel moodustab ta väikseid poegimiskolooniaid, kes varjavad end päeval puuõõnsustes või vanade hoonete pööningul ja kuurides. Pärast päikeseloojangut lendavad nahkhiired toiduotsingule veekogude äärde, metsaserva, parki ja aeda. Saagijahil võivad nad lennata isegi 10–15 km kaugusele. Sügisel suunduvad suurkõrvad keldritesse, maa-alustesse koobastesse ja tunnelitesse talvituma.Talveuni kestab aprillikuuni.

„Magavat“ nahkhiirt ei tohi äratada, sest nii kulutab ta energiat, mis aitab tal kevadeni vastu pidada. Kõik nahkhiired on looduskaitse all.