Siil
Friedebert Tuglase esimene kirjatöö oli „Siil“ (1901) – lugu kahe lapse sõprusest okaskeraga.
Kuidas siil omale okkad sai? – Kalevipoja vammusest!
Harilik siil on putuktoiduliste seltsi kuuluv imetaja, kes on levinud üle kogu Eesti. Tema nägu ja alapool on ühtlaselt hallid, kuid silma ja koonu vahel on tumepruun pikitriip.Selgmised karvad on muundunud teravateks okasteks, mis kaitsevad kerra tõmbunud siili röövloomade (rebane, mäger, koerad) eest. Okkad ei aita aga põhivaenlase – kiirustava autojuhi – vastu. Siilid valivad elupaigaks metsad ning lopsaka taimestikuga pargidja aiad. Suvepäeva veedavad nad kerratõmbunult varjulises paigas ning elavnevad alles päikeseloojangu aegu, liikudes ringi väga lärmakalt, näiteks krabistades ja matsutades.
Siilid on kasulikud loomad. Igal öösel teevad nad oma territooriumil 1–3 km pikkuse toiduretke. Nende menüüs on nälkjad, teod, putukavalmikud ja -vastsed, väikesed konnad, maod, pisiimetajad ja marjad. Piima pakkumisest tuleks aga hoiduda – see rikub loomakesel seedimise!
Oktoobrist aprillini viibivad siilid talveunes lehtedest ja rohust ehitatud talvepesas. Talvekorter võib asuda puuriidas, tihedas põõsas, mõne hoone, oksahunniku või kännu all. Siilisõbralikus aias leidubki selliseid lopsakaid nurgataguseid, kust siil leiab endale suve- või talvekorteri ning piisavalt söögipoolist.
Teabeallikaid
- M. Masing. Siil tahab elada inimese lähedal. Loodusesõber nr 3, 2004
- M. Hiiemäe. Siililegi selge. Loodusesõber nr 3, 2004