Sinitihane
Sinitihasest sagedamini kohtame koduaias küllap rasvatihast. Elo Tuglas on päevikus oma koduaia rasvatihastest kirjutanud 6. augustil 1952 nii: „Mu tihaseeidel on neli poega, kõik kopsakamad kui ta ise. Ilusad kollakasroheliste kõhukestega ja õige julged. Ema näeb suurt vaeva neile selgitades, et ei tohi omapead minna akna vahelt toitu võtma, – inimene on õel!“.
Sinitihane on rasvatihasest väiksem lind, helesinise mütsi ja krae ning sinakasroheliste tiivasulgedega. Ta kõhualune on kollane, kitsa tumeda kõhutriibuga. Sinitihane pole meil põline liik. Ta levis Eestisse 19. sajandil ja muutus tavaliseks alles poolesaja aasta eest. Veel praegugi on sinitihane meil oma levila põhjapiiri lähedal. Samas pole ta väga arvukas haudelind. Pesakohana eelistab ta leht- ja segametsades leiduvaid puuõõnsusi. Pisemate pesakastidega saab teda ka aeda pesitsema meelitada.
Rohkem hakkavad sinitihased jälle silma talvel toidumajade läheduses koos teiste tihastega. Nad on sageli riiaka käitumisega. Isegi pesitsusajal võib ta teisi pesakastilinde oma pesast välja tõrjuda. Mais kooruvad pesas kümmekond poega, kes vajavad kasvamiseks ohtralt putukaid, nende röövikuid ja muid selgrootuid. Päevas tarvitab selline pesakond söögiks 1000 röövikut – seega on sinitihane tõeline aiapidajate lemmik! Pesitsusjärgsel ajal ei ole sinitihased kuigi hõlpsasti nähtavad, sest nad otsivad toitu nägemisulatusest väljas, kõrgel puuvõrades.
Sinitihase helisevat kevadlaulu on Loodusheli lehel salvestanud Veljo Runnel, sealsamas on ka rasvatihase kevadhõik: „Sitsikleit!“.