Elo Tuglas

Elo Tuglas (1896–1970) koos Friedebert Tuglase ja Johannes Semperiga istumas oma Nõmme kodu terrassi äärel, 1948. UTKK F 2:1/Fo14, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus

Elo Tuglase (Emma Elisabeth Oinas) Tartu-aias olid kasvanud lilled ja aiaviljad, sõja ajal oli sinna peidetud raamatuid. Nõmme-kodus on ta päevikusse kirjutanud: „Olen üllatatud Tukla huvist aia vastu. Näis ikka nii, nagu täidaksid ainult trükitähed, korrektuurid ja raamatud ta elu. Nüüd on ta hommikust õhtuni aias, plaanitseb ja ehitab kiviktaimlaid, hoolimata hilissügisest.“

Elo Tuglas nendib igakevadist töörõõmu otsekui alati otsast algamist, Tukla kevadlõkke suitsupilv tekitab maailma taasloomise võrdpildi. Aiatöö on kevaditi olnud kõikehõlmav:

¨25. apr. 1954. Kõik need päevad aias töötatud: puude aluseid roogitud, kulu põletatud, komposti ümber kaevatud, mulda kärutatud, lilli istutatud. Nõnda peaaegu hommikust õhtuni.” 

“7. mai. 1954. Kõik need päevad kibe aiatöö. Kandsin põhjani välja mustusekaevu. Muia aitas mind tublisti: ta kõndis mu kõrval ja rääkis, kui mina töötasin. Igav polnud, kuid õhtul olin küürus.”