Harilik jugapuu (Taxus baccata)
Harilik jugapuu (Taxus baccata)

Sgk: jugapuulised (Taxaceae)

Jugapuu on kuuse, männi ja kadaka kõrval Eesti pärismaine okaspuu – „elav dinosaurus“, üks vanimaid okaspuid, mis eristus liigina kriidiajastu lõpul u. 65 miljonit aastat tagasi.

Levinud on jugapuu Euroopas, Aasias ja Põhja-Aafrikas. Eestis on ta oma levila kirdepiiril ning looduses kohatav eelkõige merelise pehme kliimaga Lääne- ja Loode-Eestis – eriti Saaremaal Tagamõisa poolsaarel, kus kasvab ka Eesti rekordpuu. Maailma suurim jugapuu kasvab Briti saarestikus.

Jugapuu võib elada mitu tuhat aastat. Õitseb aprillis-mais, ühe seemnega otsast avatud marikäbi valmib sügisel. Noorelt on ta aeglase kasvuga, armastab varju, lagedal ohustab teda kevadine ere päike ja külm, ent puu talub hästi linnaolusid ja kärpimist. Eestis kasvab ka läänejugapuu (T. brevifolia), kanada jugapuu (T. canadensis) ning idajugapuu (T. cuspidata).

Sitkest vaiguta lõheroosast puidust on valmistatud vankriratta kodaraid, vibusid, ülekandehambaid vesiveski ratastele, reha- ja äkkepulki, mööblit. Jäämees Ötzil ja Robin Hoodil olid jugapuust vibud.

Jugapuu altpoolt heledamad okkad on 2–3,5 cm pikad, tumerohelised ja läikivad. Ettevaatust: jugapuu on väga mürgine! Ainuke mürgivaba osa on oranžpunane seemnerüü, kuid targem on siiski seda mitte suhu panna, sest väiksemgi eksimus võib inimesele ja koduloomale maksta elu. Metsloomad on mürgile immuunsed. Seemneid mittepurustavatele lindudele (rästad) on marikäbi ohutu, teistele surmav.

 

Teabeallikaid

  • A. Marvet, 2012. Aastapuud 2. Looduse raamatukogu
  • E. Laas, 1987. Dendroloogia. Tallinn: Valgus
  • E. Laas, 2004. Okaspuud. Tartu: Atlex
  • Taimed, keda te ei taha. Aialeht
  • G. Vilbaste, 1993. Eesti taimenimetused. Emakeele Seltsi Toimetised nr 20(67). Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia