Rebane
A. H. Tammsaare kurva lõpuga jutustus „Meie rebane“ kõneleb rebasepojast, kellest saab väikese poisi sõber.
Rebane on ajalooliselt olnud metsaservade ja kultuurmaastike loom. Viimase poole sajandi jooksul on aga temast saanud ühtlasi üks tavalisemaid linnaloomi Euroopa linnades. Rebase edule on kaasa aidanud nii metsloomade marutaudivastane vaktsineerimine kui ka hea kohanemisvõime linnaeluga.
Rebased elavad maa-alustes urgudes, mille nad kaevavad ise või kolivad hoopis üüriliseks mägralinnakusse. Linnas elavad nad sagedamini hoonete vundamendi all, kivi- ja pinnasehunnikutes, suurematel rohealadel ja lopsaka taimkattega mahajäetud kruntidel. Seal sünnib neile aprillis neli-viis rebasekutsikat, kes saavad iseseisvaks suve lõpus. Rebane liigub meelsamini ringi hämaras ja öösiti, mil ta võib teha kilomeetrite pikkusi retki.
Rebane on kõigesööja. Ta kütib enamasti hiiri ja linde, aga toitub vajadusel ka kahepaiksetest, roomajatest, putukatest, vihmaussidest ja raibetest. Aedadesse meelitavad teda puu- ja köögiviljad, koerakausi sisu ja kompostihunnikute jäätmed. Tee pealt söömata jäänud karihiire või muti mahamurdmise võib sageli panna just rebase arvele – talle on vastumeelt nende loomakeste muskusnäärmete hais.