Lepalind
Marie Underit, Artur Adsonit ja Friedebert Tuglast ühendas 1917. loodud kirjandusrühmitus „Siuru“, mille vapilind oli müütiline tulilind, pärit „Kalevipojast“. Siurulind võib proosalisemalt olla kiur ehk nõmmelõoke, lind, kel Underi järgi niisama „herk ja helisev veri“ kui luuletajal ja kes laulab kui „helisev täht laotuses“. Under on eesti linnurikkamaid poeete, tema luuleshäälitsevad mere-, metsa- ja linnalinnud. Selle maja teine perenaine Elo Tuglas hoidis väga pisikesi aialinde.
Lepalind, rahvasuus näiteks tulisaba ja tulelind, eristub kõikidest teistest meie värvulistest oma alalõpmata väriseva roostepunase saba poolest. Varblasemõõtu isaslind on mustvalge pea ja roostepunase rinnaesisega, emaslind hallikaspruuni sulestikuga.
Lepalind on eriti tuntud oma närvilise „hüit-tekk“ häälitsuse järgi. Seda hoiatushüüdu kostub alati, kui inimene või kass on pesale liiga lähedale sattunud. Lepalind oskab ka ilusasti laulda, põimides oma laulu sisse teistelt lindudelt laenatud viisijuppe.
Lepalind saabub meile Kesk-Aafrika talvitusaladelt aprilli lõpus või mai alguses. Pesitsuskohaks valib ta ruumikad õõnsused ja tühimikud hoonekonstruktsioonides või suure lennuauguga pesakastid. Lepalinnu pesas on 5–7 helesinist muna. Toitub lind peamiselt putukatest. Ühel isaslinnul võib olla piirkonnas mitu emaslindu. Pojad kooruvad mai lõpus või juuni alguses. Kui esimene pesitsus läheb untsu, proovib lepalind pesitseda suve jooksul veel teinegi kord. Sahara taha lendab ta augustis-septembris. Lepalind rändab öösiti. Rändlinnuna kasutab ta oma „sisemist GPS-i“, mis näitab, millises suunas ja mitu tuhat kilomeetrit tuleb lennata. Ilmakaarte tuvastamiseks tunnetab ta maamagnetvälja, aga lähtub ka öisest tähistaevast.
Lepalinnu laulu ja ärevushäälitsusi on salvestanud Loodusheli lehel Veljo Runnel.